EBS STARTUP BLOGI 7.OSA – “Areng ja vestlus”

 

Markus

“Ma ütleks nii, et ma ei ole Parkngo igapäevatoimetustes ülemäära domineeriv. Ma hindan tasakaalus vestlusi ja võrdset sõnaõigust. Kuid kui kõik jäävad vaikseks, tunnen vastutust midagi ette võtta. Nii ka seisakuga, millest võisite lugeda eelmises osas. 

Mul oli vaja tuli ahju tagasi saada. Aga kust ma tean, kuidas keegi meist lõkkele lööb, kui ma ei tea, mis puust keegi tehtud on. Ma võin mõelda igasuguseid edasiminemise plaane, kuid lõpuks jõuame ikka sinna, et riik – see pole mina. Mul oli vaja aru saada, kes on inimesed, kellega ma tiimis olen –  mida nad mõtlevad, mil viisil funktsioneerivad ja kuidas neid orkestrina kõlama panna. Otsustasin teha kõigi tiimiliikmetega üks-ühele vestlused. Vestluste eesmärgiks oli aru saada, millised inimesed me oleme, kes mida tegema hakkab ja mis on üldse meie visioon Parkngost. Esitlesin oma ideed peagi ka teistele.”

Tundub, et Markuse jaoks on vestluste läbiviimine kui igapäevatoiming, kuid mida arvasid teised sellest ideest?

Loreta:

“Olime just Markusega EBS-i treppidest alla kõndimas, kui Markus ütles, et tal on idee, mis võiks aidata tiimil paremini ja efektiivsemalt edasi liikuda. Ta hoiatas, et see võib kõlada veidralt ja naljakalt. Seega ma panin ennast valmis ja kuulasin huviga. Nimelt oli Markusel küpsemas plaan viia kõigi tiimiliikmetega läbi vestlus. Läbi kerge muigamise ütles ta, et “see oleks nagu mingi arenguvestluse laadne värk”. 

Minu esimene mõte oli selline, nagu ma arvan, et paljudel. Arenguvestlus kõlab täpselt sellisena nagu me kõik seda algkoolist mäletame. Kaks nädalat enne vestlust hakkad närvitsema ja mõtlema, et mida sa üldse räägid seal. Või mis siis, kui õpetaja küsib selliseid küsimusi, millele sa absoluutselt vastata ei taha või  ei oska? Genereerid potentsiaalseid küsimusi, mida õpetaja sinult küsida võiks ja milline, võibolla pisut ümber nurga, vastus sellele sobiks. Aga ilmselgelt ei ole arenguvestluse eesmärk sind endas kõhklema panna. See on ikka selleks, et sind aidata. See aitab ka teistel rohkem aru saada sinu mõttemaailmast ja nägemustest, soovidest ja eesmärkidest. Arenguvestlus on eriti oluline tiimi efektiivsemaks tööks ja õigetele inimestele õigete ülesannete jagamiseks. See oli ka meie arenguvestluste põhiline eesmärk. 

Aga kuidas ma siis harjusin mõttega, et lapsepõlves (tegelikult põhjendamatut) ebakindlusi  tekitanud teema nüüd äkki uuesti päevakorda tuleb? Eks alguses ideest teada saades oli ikka imelik mõelda, et mis nüüd siis ikka mingit formaalset ja närvekõditavat vestlust pidama hakata. Niikuinii oleme sõbrad ja üksteisega suhtlemisel avameelsed. Tõesti, nii see võis esmapilgul tunduda, aga tegelikult sain väga kiiresti aru, et just arenguvestlusi me vajamegi! Koosolekutel ja üleüldse muude tegemiste vahel pole tihti aega oma seisukohti teistele põhjalikult lahti seletada. Just selle probleemi lahendas arenguvestlus täielikult. 

Struktureeritud, konkreetne ja põhjalik vestlus andis võimaluse oma mõtete ja tunnete jagamiseks. Oli hea aeg maha võtta ja rahulikult oma seisukohti selgitada. Ja seda kõike pingevabas keskkonnas, mis oli suuresti tänu Markuse professionaalsele lähenemisele. Seega väide, et arenguvestlus on üks jube asi, ei vasta tõele. See kogemus näitas täiesti vastupidist!”

Gustav:

“Jaa, arenguvestlus, mulle see meeldis! Minu arust oli väga mõnus vestelda, eriti veel koroona ajal, kui me inimestega väga palju kokku ei puutu  ning ma leian, et tiimi vaatenurgast on see vägagi vajalik. Nii saame aru, mida inimesed meie tiimis teha tahavad ja oskavad. See aitab palju kaasa tiimi koostööle ning teineteise mõistmisele. Tulevad välja tugevused ja nõrkused, ning asjad, millega tegelema peaks. Ma saan öelda, et see andis meile juurde. Tore oli arutada ning kuulda, et tähtsamad mõtted klapivad meie vahel – nii see ju ideaalis peakski olema? Usun ka, et arenguvestlus andis rohkelt motivatsiooni tegeleda ettevõtte arenguga ning tiimiga midagi päriselt ära teha.

Vestlusteks valmistusime suhteliselt lihtsalt. Vähemalt mina küll. Markus andis meile punktid, millest ta tahtis rääkida ning seejärel leppisime ajad kokku – lihtne ja loogiline. Olles need punktid läbi töötanud ning teinud endale kerge kondikava, olin ma valmis arutlema kõikide asjade üle, mis minuga arutada taheti. Võin isegi julgelt öelda, et ma ootasin seda. Kokkuvõtteks võin öelda, et arenguvestlus on täiesti normaalne asi, võta vabalt ja räägi nii nagu on – sinu mõtted ja sinu arvamus on sinu maailm ja need ei ole valed. Leian, et seda võib mingi aja tagant korrata, et saada parem ülevaade, mis on vahepeal toimunud ning kas midagi on muutnud. Tahaksin ka ära mainida, et Markus sai väga hästi hakkama vestluse juhtimise ja läbiviimisega. Kindlasti on see suurepärane koht, kus tagasisidet anda kõige kohta, mis tiimis toimub.”

Christopher:

“Arvan, et see vestlus oli vajalik, et kõik saaksid täpselt aru, millele peaksime praegusel hetkel kõige rohkem rõhku panema. Markus andis mulle ka punktid, mille järgi sain vestluseks ennast ette valmistada. Arutasime, kas positsioon, mille olen praegu Parkngos võtnud, sobib mulle ja kas mul on tõesti huvi sellega tegeleda. Selgitasime välja ka minu isiklikud huvid, tugevused ja oskused. Ühes punktis palus mul Markus ennast Parkngole pitchida, mida oli päris raske teha. Üpriski raske on panna kirja kui lahe ja kui vajalik sa kellelegi oled. 

Rääkisime veel ka minu visioonist Parkngos ja mida arvan, milline võiks Parkngo viie aasta pärast välja näha. Kokkuvõtteks ütleksin, et arenguvestlus pani meie tuleviku perspektiivi kindlamini paika ja saime kõik teada, mida peame tegema, et töö sujuks korrapärasemalt.”

 

Vestluste koostamisest 

Markus:

“Küsimusi ja tööd vestluste läbiviimise ümber oli palju, kuid jagan viisi, kuidas ise seda korraldasin. Võibolla inspireerib meie kogemus ka kedagi teist oma tiimis midagi sarnast läbi viima ja siis võib kogu jutt abiks olla.

Panin vestlusi kokku üsna pikalt. Lugesin kõikvõimalikke allikaid, mõtlesin meie tiimile erinevate nurkade alt ja suhtlesin inimestega, kes on juba tiimides, kelle töökorraldust ma eeskujuks julgen võtta. Tavalisi mis-on-sinu-tugevad-küljed-küsimusi ma siia panema ei hakka. Kuid selgitan veidi meie vestluste struktuuri. Vestluse alguses pidid kõik end Parkngole (mitte mulle!) pitchima. Andsin neile selles osas võimalikult vabad käed, et näha, mis neil endal esimesena mõttesse tuleb. Esimesena pähe tulevad teemad on tavaliselt inimesele endale kõige olulisemad ja relevantsemad. Peale seda tulid küsimused, kus sain olla juba konkreetsem ja neid veidi mugavustsoonist välja tuua. Ma ei andnud teadlikult küsimusi ette, sest ma tahtsin näha ka mõttekäiku, millega nad oma vastusteni jõuavad, mitte vaid kodus ette lihvitud briljante. On oluline aru saada, kuidas inimesed mingi vastuseni jõuavad ja millised motivatsioonid neid seejuures mõjutavad. Vestluse lõpetuseks pidid kõik lagedale tulema mingi üllatusega. Üllatus võis olla mis iganes uus idee, ettepanek või mida veel saab välja mõelda. Põhiliselt oli see kreatiivsuse ja kaasamõtlemise test.

 

Siin ka mõned küsimused, mis vestlustel kasutasin:

 

Mis teeb Sind eriliseks? Mis on Sinus midagi sellist, mida kelleski teises pole?

Miks oled asendamatu ja kriitiliselt oluline Parkngo arengule?

Mis on Sinu põhiväärtused või põhimõtted töös?

Kolm põhiväärtust, mida tahaksid meie tiimi?

Mis takistab Sind asju ära tegemast ja lõpuni viimast?

Mida  tahad, et ma Sind kindlasti tegema ei paneks?

Milline tiimiliige Sa ise oled?

Hinda teiste tiimikaaslaste (ja ka enda) panust tiimitöösse 10 palli süsteemis. Põhjenda!

Miks sa ei paneks endale hindeks 10? Mis jääb sellest puudu?

Milline on Sinu visioon Parkngost?

Mida Parkngo peaks tegema, et olla edukas ja jõuda selle visioonini?

Kui suurt vastutust oled valmis võtma?

Kuidas mina saaksin aidata Sul oma eesmärke täita?

 

Teised on küsimustele vastanud, aga Markus?

Markus:

“Nagu asjaosaliste tagasisidest juba kõlas, olid vestlused väga hea mõte. Et asi oleks võrdne, vastasin koosolekul ka ise kogu tiimi ees kõikidele küsimustele. Ja siis üllatus. Ma ei küsi kunagi asju, mida ma ei ise ei suudaks teha. Seega räägin nüüd veidi, mis üllatuse ma oma tiimile tegin.

Üks asi, millest olin aru saanud on see, et meie tiimi oskustel tuleb üsna kiirelt lagi ette. Me teeme äppi, aga me ei oska seda teha. Vahepeal tundub, et me ei oska sellest isegi õigesti mõelda.

Ühes informaatika tunnis vahtisin unistavalt aknast välja ja märkasin, et kooli ette sõitis auto. Mõtlesin, et “huvitav, mis auto see on ja palju selline koduloom maksab?”. Kuna ma autodest suurt midagi ei tea, keerasin end tooli peal ringi ja küsisin oma kursakaaslaselt Robertilt, et mis masin see selline on. Ta tunnistas, et ega tema ka seda maailma kuigi palju ei tunne. Ta ei teadnud isegi selle auto marki. Vajusin oma exceli faili taha tagasi ja unustasin teema sama kiirelt kui see mu pähe tuli. Mõne aja pärast koputas Robert mulle õla peale ja lisaks auto mudelile luges ette kõik muud võimalikud ja võimatud andmed, mis selle auto kohta kirja on pandud. Ma ei mäleta, mis auto see enam isegi oli. Ainus mõte mu peas oli “seda kutti ma tahan oma tiimi!”. 

See polnud minu esimene kokkupuude Robertiga. Ta oli meid ka varem tehnilistes küsimustes aidanud. Keegi küsis temalt ühe loengu alguses, et kuidas me saaksime Google Mapsi oma äppi panna. Tunni lõpuks oli see meil olemas. Haiglane. Püüdsin selle geeniuse telefoni otsa kinni ja rääkisime mu ideest. Ta oli valmis kampa lööma. Ta arvas, et saaks meile valmis teha prototüübi, millega investorite juurde minna ja majandada ka maandumislehega. Eepiline. Korkisin oma peas šampust lahti ja ei suutnud ära oodata, millal saaksin ideega oma tiimikaaslasi üllatada!”

 

Kinnitage turvavööd, sest siit algab sõit. Markus on valmis lööma eksami-käsipiduri maha ja gaasi põhja litsuma. Aga kes ikkagi on Robert? Kuidas tiim hakkab edasi toimetama ja kuhu see sõit meid üleüldse viib? Järgmine peatus on 8. osas!