English
EBSis võtavad kõik Eesti tudengid osa ettevõtluse kursusest, mille lektoriks on õpilaste poolt armastatud Ülle Pihlak. See on koht, kus üliõpilased saavad kätt proovida reaalse ettevõtte asutamises ning hea idee, tiimi ja võimaluste korral loodud ettevõttega ka lendu tõusta.
Selles blogis hakkame läbi ettevõtluse kursuse jälgima ühe tiimi ja nende äriidee arengut ning saame teada, kas see tõuseb komeedina taevasse või jääb pelgalt näpuharjutuseks. Saame lugeda, mida asjaosalised sellel teekonnal ettevõtlusmaailmast õpivad ja kuhu viib see kogemus neli ambitsioonikat tudengit, kelle silmade läbi me kogu protsessi kogeme.
Tudengite nimed on blogi jaoks muudetud.
MIDA TEHTI ESIMESTES TUNDIDES?
Õppeaine eesmärgiks on ühtlustada esmakursuslaste teadmisi ettevõtlusest ja luua kindel baas teiste ettevõtlusainete omandamiseks. Seega olid esimesed loengud rohkem tutvustavad nii aine kui ka Ülle inspireeriva karakteri mõttes.
Nagu öeldud, on see kursus mõnus kombinatsioon teadmistest ja tegutsemisest. Ka kursuse kodutööd on lisaks loengutele väga heaks võimaluseks teha iseseisvalt tutvust ettevõtlusega. Kõik kodutööde teemad on vastavuses loengus õpituga ning annavad võimaluse teooria praktikas läbi teha. Õnneks liiga pikka sissejuhatust Ülle tegema ei jäänud. Tudengid said kohe asja kallale asuda, võttes ette esimese tõsisema kodutöö. Kodutööst räägib lähemalt meie blogi esimene kangelane Markus – enese- ja sihikindel, edunäljas noor mees. Ka meie blogi luubi all on just tema äriidee.
Markus: “Ülle palus meil kodutööna mõelda välja äriidee, mida tunnis kogu kursuse ees pitchida. Aega oli selleks nädal. Ta soovitas meil jälgida igapäeva elu – Mis meid närvi ajab? Millest me puudust tunneme? Mis probleemid vajaks paremaid lahendusi?
Esimesed kolm päeva möödusid muretult. Kodutööd nagu poleks olnudki. Neljandal- viiendal päeval hakkasin uurima, mida teised teevad, mis geniaalsuste peale nemad on tulnud. Tundus, et mu sõpradel oli sama strateegia. Kuuendal päeval hakkas aga järsku kiire ja kuna krampis aju erilisi vaimusünnitisi ei tootnud, siis jäi lootus ikka viimasele päevale. “Ajatud tudengi töövõtted,” ütleks selle kohta. Õnneks olen ma alati tahtnud äri teha ja seega olen kõik jumekad ideed mingil ajaperioodil kirja pannud. Neid suurepäraseid ideid oli lausa kaks! Esiteks äpp, kus eraisikud saaks oma parkimiskohti välja rentida, ja teiseks mingi platvorm, kus inimesed saavad oma asju jagada. Näiteks triikrauda või labidat. Kuna labidat ega triikrauda mul endal vaja pole, aga vabu parkimiskohti peres ikka leidub, siis valisin esimese.
Kui siis tähtis päev kätte jõudis, ütlesin hommikul endale peeglisse vaadates šarmikalt, et “teeme ära” ja varsti olingi ruumis 415 terve kursuse ees seismas. Tõin oma miljoni-dollari-idee kuuldavale ja olin natuke pettunud, et kursakatel nii vähe küsimusi tekkis. Ma ei saanudki aru, et kas oli siis nii hea või hoopis nii halb idee.
Kuulasin ka teiste ideid ja armusin ikkagi enda omasse ära. Järgmise etapina pidid kõik valima välja idee, mida nad tahaksid edasi arendada. Korra uurisin-puurisin ka teisi võimalusi, kuid jäin siis ikka oma beebi juurde ega hakanud kellegi teise oma endale adopteerima. Tundus, et ka teistele ikkagi meeldis minu idee. Minu punti tuli lausa 7 inimest. Vau, eks?”
Aga miks ikkagi inimesed valisid selle idee?
Küsimusele vastavad blogi ülejäänud kolm karakterit: Loreta, Gustav ja Christopher.
Loreta: “Ideid, mille seast valida, oli väga erinevatest valdkondadest. Valitud ideel tundus olevat lai turg, sest see lahendab väga paljude inimeste probleemi seoses parkimiskohtade puudusega. Samuti paelus mind idee juures selle kasulikkus erinevatele osapooltele. Kasu ei saa ainult üks konkreetne ettevõte, vaid see lahendab ka autoomanike parkimisprobleemi ja annab parkimiskoha omanikele lisatulu teenimise võimaluse. Tänu sellele ideele saab kogu linna ruumi mõistlikumalt ära kasutada.”
Gustav: “Probleem, mida idee lahendas, tundus mulle algusest peale väga reaalsena. See on midagi, mis vajab lahendamist, sest parkimiskohti juurde luua on kulukas. Mõtlesin, et kuna tegelikult Eestis keegi sellist teenust otseselt ei paku, siis miks mitte see ise ära teha ning linnapilti autodest puhtana hoida. Sellest piisas, et mu tähelepanu võita.”
Christopher: “Valisin selle idee, sest oman ise paari parkimiskohta Tallinnas, mis peamiselt seisavad tühjalt. Olin ka varem probleemile lahendust otsinud ja uurinud, kas keegi pakub teenust, mille abil saaksin oma parkimiskohti lühiajaliselt välja rentida, kuid seda polnud ma veel leidnud. Suhtlesin mitmete tuttavatega, kellel on sama probleem, kuid nende ainukeseks lahenduseks oli oma parkimiskohast pilt teha ja see kortermaja trepikotta kuulutusena üles riputada. Sain aru, et tegu on reaalse probleemiga ja sellele on vaja lahendus leida!”
MIS EDASI?
Loreta: “Tiimi esimeseks ühiseks kodutööks oli kliendiprofiili koostamine, mille käigus pidime põhjalikult kirjeldama potentsiaalse kliendi profiili. Tiimitöö läks esimese kodutöö tegemisel ladusalt, kuigi seitsmeliikmelise tiimina oli ühisele arvamusele jõudmine aeganõudev, sest kõigi arvamuste vahel tuli leida kuldne kesktee. Töö andis hea esmase ülevaate, kellele meie teenus on suunatud ja missugune on meie turg.
Seejärel pidime koostama konkurentsiuuringu. Kodutööd tehes saime aru, et mõttekas oleks jagada erinevad konkurendid tiimiliikmete vahel ära. Nii sai iga liige minna süvitsi ühe konkreetse ettevõttega ning hiljem seda kokkuvõtlikult teistega jagada. Konkurentsiuuring tuli kokkuvõttes väga põhjalik, mis aitaks hiljem muuta konkurentide puudujäägid meie ettevõttes hoopis tugevusteks.”
Idee on valitud. Kuid idee ilma teostuseta on nagu kala uimedeta. Kas ja kui tõsiselt võtavad meie blogi kangelased oma idee käsile ja milliseid otsuseid langetatakse? Püsige lainel, sest järgmises postituses näeme ideed ujumas või uppumas!
